Haljala NGU korvpallimeeskonna peatreener on korvpallilegend Martin Müürsepp - mees, kes on esimese eestlasena jõudnud NBA-sse. Uurisime, kuidas ta sattus Haljalasse, kuidas meeskonnal läheb ning milline on tema elu väljaspool korvpallisaali. 

Intervjuu on tehtud vahetult enne hooaja üht tähtsaimat kohtumist. Täna, 18. aprillil, toimub Keilas mäng: Keila Coolbet vs Haljala NGU. 

Kuidas sa Haljalaga üldse seotud said? 

Helistas Alar Varrak, ta tunneb Rasmust (Mägi), kellel oli soov Haljalasse treenerit leida. Varrakul tuli meelde, et elan siit mitte väga kaugel Kolga-Aablas, 35 minutit Haljalast. Olen seal elanud juba kolm aastat. Mulle sobib see lühike sõit hästi ja kui ma esimese proovitrenni tegin, nägin kohe, et poisid on väga võimekad. Siis ei olnud pikka mõtlemist, olin kohe nõus treeneriks hakkama. 

On sul ka lemmikpaiku Haljala kandis? 

No ikka Haljala korvpallisaal. Võsule olen sattunud, aga väga palju pole Haljala vallas saanud ringi liikuda. Igakord kui Rakverre tulin jäi Haljala ilusti vasakut kätt. Praegu on pigem see „saali vahelt käimine” ja naudin seda. 

Siin on küll pisike saal aga pea 200 vaatajat mahutab ikka meie mängusid vaatama. Haljalas korvpallipisik on väga tugev, korvpalli siin armastatakse. Rain Veideman on siit pärit ja ka Oliver Metsalu, kes mõlemad mängivad kõrgemal tasemel.

Milline oled sa väljaspool korvpalliplatsi? Millega vabal ajal tegeled? 

Elan maal, seal on nokitsemist palju, eriti nüüd kui talv on läbi. Palju koristamist. Üllatavalt palju on maal tegemist, just majapidamise ja korras hoidmisega. Erinevad aiatööd, hekkide pügamised. Samuti ka päris suur maa ala, mida niita. Matkamas ja jooksmas enam nii palju kahjuks käia ei saa, varasema jalavigastuse tõttu. Elus on juba palju jookstud küll ja eks saalis saab terve aja püsti seista ja liikuda. 

Kas sul on mõni hobi või kirg, mida paljud ei tea?  

Need tulevad ja lähevad. Vahepeal vaatasin palju filme, vahel mängisin tennist ja sulgpalli. Kõik on olnud omal ajal. 

Kus ennast rohkem koduselt tunned - Eestis või kisub vahel tagasi välismaale? 

Olen välismaal elanud ja mänginud kokku üle 20 aasta. Selle aja jooksul on palju lennatud ja mingi hetk hakkab see lihtsalt vastu. Enam ei kipu. Olen mänginud Iisraelis, Kreekas, Austraalias, Ameerikas, Venemaal. 

Kui sa ei oleks korvpallur või treener, siis kes sa oleksid?  

Praegu, kui 50 aastat on turjal, on sellele raske vastata. Eks see sport on olnud algusest peale, eriti korvpall, minuga kaasas. Mängisin küll ka jalgpalli väiksena, aga korvpalli järgi olen ma elanud. Olen mõelnud, et võibolla peaks ka traktoriload tegema, et oleks maal tegeleda millegagi. Olen isegi sõbralt uurinud, et mida peaks tegema, kui see korvpall ükskord otsa saab, et siis saakski võimaluse traktoriload teha. 

Mis sind igapäevaselt kõige rohkem motiveerib?  

Võtan aasta ja hooaja kaupa, hooaeg  on kuskil 7-8 kuud. Suvel käin paadiga saari avastamas, viimati näiteks Pranglil. Olen ka Võsule jõudnud mere kaudu. See motiveerib, et olen merele lähedal ja naudin seda elu, mis maaelu pakub.  

Kuidas Haljala NGU meeskonnal sel hooajal läheb? 

Me oleme hooaja kõige tähtsama mängu eel, et kui me nüüd Keilas (18.04 Keilas Keila Coolbeti vs Haljala NGU) võidame, siis on meil võimalus saada esiliigasse, üks aste edasi. Kui ei õnnestu, siis mängime kolmanda koha peale. Tahaks teha ühe sammu edasi Haljala meeskonnaga. Näha on, et võitlejad on nad kõvad, müts maha nende ees - töötavad ju kõik. 

Mida väärtustad kõige rohkem meeskonnas? 

Võitlusvaimu. Nad on suure võitlejad. Igaüks oskab seda mängu erinevalt, aga igaüks on hingega asja juures. Siin tullakse trenni ilma tasuta, pannakse võidu peale ja antakse igas mängus endast kõik, kõrgliigas seda nii palju näha pole. Vahest tuleb välja, vahest ei tule välja, pead norgu ei lase keegi ja võitlevad ikka edasi. See oli jah minu jaoks üllatus, et nad ei ole lihtsalt asjaarmastajad vaid teevad seda kõike hingega, kirega.  

Mis teeb meeskonnast hea meeskonna? 

Meeskond ise, meeskonnamäng ja üksteisega hea läbisaamine. Meeskonnasisene keemia tundub ka hea olevat. Meil on meeskonnas kaks ameeriklast, kes on väga lõbusad ja iga vaba moment on nad saalis. Nad on väga keskendunud korvpallile. Tundub, et nad on rahul Eestis olemisega ja päevad läbi tulevad loobivad saalis korvpalli. Vahepeal on ka treener Madis Putko neid kutsunud noortele trenni andma.   

Kas sooviksid midagi meeskonnale ja fännidele öelda?

Jätkuvalt toetage meid ja meie anname endast parima, mis meil on anda. 

Kuidas inspireeriksid noori?  

Never Give Up! Ära kunagi anna alla ja tee rõõmuga neid asju edasi, pole vaja kedagi kuulata, kes ei usu sinusse. Kõik on võimalik!